„Merest” autor Ines-Issa Villido

Eksponaat „Merest“ kujutab endast kolme, umbes  paari meetri kõrgust tontliku ning rõhutud olekuga inimkuju. Kujud asuvad Kvartali Riia tänava poolsel küljel,
ristkülikukujulises multšitud peenras,  ümbritsetuna istepinkidest. Näota inimkujuliste olendite metallkarkassid on seest tühjad ning kaetud pruunika kalavõrguga, mis on spetsiaalse vaigu abil jäigaks töödeldud. Kõigi olendite seljad on küürus, õlad längus ning pea maha suunatud, pikad käed ripuvad maani. Kolm olendit asuvad üksteise poole seljaga, nad on kõverdatud jalgadega minemas eri suundades, üks neist toetub ühele põlvele. Eksponaate on võimalik ettevaatlikult  katsuda.
Rõhutud olendite ees on infotahvel, mille ülemisel poolel asub tekst:


„Merest“

Merest tulnud olendid kannavad koormat. Nende kehad on reostunud inimloodud prügi ja plastiga. Skulptuuride rusutud hoiak rõhub looduse ja inimtegevuse vahelisele konfliktile, täpsemalt meresaastele, mille põhjustajad me inimkonnana oleme. Teos on võitnud 2019. aasta I Land Sound festivali kunstikonkursil parima püsiobjekti auhinna.

Autor: Ines-Issa Villido


Teadusuuringud näitavad, et suure osa ookeaniprügist moodustab triiviv kalapüügivarustus – vähemalt 46% Vaikse ookeani prügisaares sisalduvast plastikust on kalavõrgud.

80-85% Euroopa randadest leitud mereprügist moodustab plast, millest 50% on ühekordselt kasutatavad plastesemed ja 27% kalandusega seotud esemed.

Hinnanguliselt läheb Läänemeres igal aastal kaduma 2750-3000 kalapüügivõrku. See teeb 156 165 kilomeetrit võrku igal aastal. Kui võrgud lähevad tormidega katki, jäävad merepõhja hulpima, siis võivad need aastateks jääda passiivselt kala edasi püüdma. Samuti võivad võrkudesse kinni jääda mereimetajad.

Kas teadsid?

Läänemere riikides on alustatud mitmeid pilootprojekte, millega saavad kalamehed, kes on leidnud merelt triiviva võrgu või muud prügi, tuua prahi sadamasse ja anda tasuta konteinerisse. Kalurid ise teavad, et nende kohustus on jälgida, et võrgud kaotsi ei läheks.

Infotahvli alumisel poolel on sama tekst inglise keeles.

*****

Previous
Previous

„Lumpsimägi” autorid Ines-Issa Villido ja Ivar Heinpalu

Next
Next

„Väekogum” autor Marie Käige